Big suprise

Alustan mingi väikese jutukesega, kellel huvi võib lugeda. Kui midagi ei sobi, siis mitte lugeda, sest ma muutma ei hakka ;) Ja nüüd ma istun siin. Oma ego otsas, Täiesti üksi. Ilma kellegitta. Lihtsalt mina ja mu vastik olemus. Miks ma ei oleks võinud seda teha nii, nagu kõik teised soovitasid? Miks ma kuulasin enda vastikut ning õelat sisemist häält? Miks ? „Hei Laureen, su pükstel on see samune triip mis eile, ja üleile , ja eelmine kuugi oli!“ irvitasid Kevin ja ta ’semud’. Tegelikult need semud olid lihtsalt ta sabarakud, kes tegid kõike, mida isand ütles. Pigistasin raamatuid oma kätevahel kõvemini ja möödusin neist nende etteheitest väljategemata. Kui klassi jõudsin, olid kõik pilgud minul. Mõni itsitas, mõni vaatas jälestava pilguga. Aga ma olin harjunud. Kõik ei peagi ühesugused litsakad blondipeaga tibid olema, süvendasin ma endale koguaeg, kui tundsin end kui sitt. Ja seda ei juhtunud just harva. Istusin oma pinkki, ja lajatasin õpikud lauale. Pilgud mu pealt hakkasid hajuma, kuid ma tundsin, et keegi on mind klassi sisenemist saadik sügavalt jõllitanud. Ning ta polnud veel lõpetanud. Paksude prilliklaaside ja traksipükstega poiss nimega Timmy. Ma ei olnud varem seda märganud, sest see ei saanud olla esimene kord kui ta niimoodi mind vaatas. Aga ma ei hakanud sellele suurt tähelepanu pöörama. Kell helises, hakkas inglise keel. Mu üks tugevamaid aineid oli see. Tund möödus tavaliselt: pikalt ja venivalt. See oligi viimane tund. Läksin veel korraks oma kapi juurest läbi, et panna õpikud ära ning võtta jakk ja kiiver. Kapi vahel oli kiri: Ilusat koduteed, JALA! Alguses ei saanud ma aru, mõtlesin et niisama mõnitus jälle, aga rolleri peale istudes sain aru milles probleem oli. Kummid olid jälle tühjaks lastud. Ma läksin näost punaseks ja surusin käed rusikasse. Ma olin tõesti väga vihane, sest teadsin kui suur probleem sellest kodus tuleb. Hakkasin siis rollerit käekõrval kodupoole lükkama. Muud polekski midagi olnud, kui mul poleks just paar päeva tagasi kips käepealt ära võetud. Luumurd oli. Kukkusin rulaga, sest täpselt mu nina ette lendas ’kogematta’ üks kivi. Umbes pool tundi olin kõndinud, kui jõudsin koju. Veeretasin masina garaaži, ja läksin tuppa. Otsejoones suundusin oma toa poole, kuid mind peatati. See oli mu vend, Peter. „Lar, kummid jälle tühjad?“ küsis ta väikse muigega. „Jaja, irnu pealegi, midaiganes.“ ütlesin ma ja kõndisin edasi oma tuppa. Viskasin jaki ja koti toolile, ning vahetasin riided ära. Otsisin telefoni, et helistada oma ainsale sõbrale, Helenile. Helen käib küll teises koolis, kuid ei ela minust väga kaugel. Leppisime kokku, et saame 10 minuti pärast Männi pargis kokku. Panin kiiresti juuksed patsi, ning jaki peale. Ei viitsinud pikkasi pükse jalga panna. Võtsin garaažist veel rula, ja asusin teele. Olin päris kiiresti kohal, kuid Helenit polnud veel. Istusin pingile ja jäin ootama. Polnud väga kaua vaja oodatagi, kui juba ta oli kohal. Hakkasime pargis ringi jalutama. „Kuule tead,“ rääkis ta, „Mul vanematel tuli plaan mind ära, inglismaale saata .. Aga seda ainult aastaks“.... jätkub